Kuidas su annetus aitab?

Olen üks pisike ime… nii nad mind kutsuvad. Minu elu algus on olnud keeruline – mu emmel olid sõltuvusmured, mis tegid tema elu raskeks ja on jätnud jälje ka minule, mistõttu minu pisike keha vajab erilist hoolt ja toitu. Minu emme ei saa praegu minu eest hoolitsemisega hakkama, mistõttu tulin otse sünnitusmajast kriisiperre. Täna olen ma juba kahekuune. Elan armastavas peres, kes hoiab mind hellalt ja teeb kõik selleks, et mu enesetunne ja tervis paraneks. Ma ei maga veel hästi. Uni on katkendlik; öösiti ärkan tihti, nutan ja ei oska veel rahulik olla, kuigi ma väga tahaks. Mõnikord on mul lihtsalt nii ebamugav olla, aga ma ei oska seda öelda. Siis on mu pere minuga – nad hoiavad mind süles, paitavad ja sosistavad rahustavaid sõnu. Nad on väsinud… aga nad ei jäta mind kunagi üksi. Me käime ka arstide juures, sest arstid aitavad mul kasvada tugevaks ja uurivad, miks mu kõht nii palju jonnib. Mõnikord on seal palju piiksumist ja võõraid inimesi, aga mu pere hoiab mul käest ja räägib minuga tasa-tasa. See lohutab. Kohalik omavalitsus toetab võimaluste piires, kuid vajadused on suuremad kui olemasolevad ressursid. Vajaksime natukene tuge, siis saaks üks armas hoidjatädi tulla minu juurde mõneks tunniks, et mu pere saaks natuke puhata ja koguda uut jaksu – mitte ainult selleks, et mind hoida ja armastada, vaid ka selleks, et olla minu kõrval neil öödel, kui mingi seletamatu asi mind üles ajab, hoida mul käest arstikabinetis ja rääkida tasasel, rahustaval häälel, et kõik saab korda.