Kui laps karjub abi järele

Eestis eraldatakse igal aastal keskmiselt 250 last oma vanematest, abivajavaid lapsi on tuhandetes. Lapse jaoks on see katastroof, olgu tema ema või isa millised tahes. Me ehitame aina juurde maju ja külasid, kuhu paigutada lapsi, kes oma kodus elada ei saa. Koolitame perevanemaid, kes armastaksid teiste emade lapsi ning võtaksid enda juurde kõik need õed-vennad, kes keerulises peres järjest juurde sünnivad. Me maksame suurt pearaha nende laste eest, kes ei ela oma kodus ning need kulud tõusevad riigi jaoks igal aastal. On see mõistlik? Kas laste oma perest eraldamine on normaalne? Ei ole. Kas vägivaldse, ebastabiilse või mittetoimetuleva vanemaga ühe katuse all elamine on paratamatu? Kindlasti mitte.

Eestis eraldatakse igal aastal keskmiselt 250 last oma vanematest, abivajavaid lapsi on tuhandetes. Lapse jaoks on see katastroof, olgu tema ema või isa millised tahes. Me ehitame aina juurde maju ja külasid, kuhu paigutada lapsi, kes oma kodus elada ei saa. Koolitame perevanemaid, kes armastaksid teiste emade lapsi ning võtaksid enda juurde kõik need õed-vennad, kes keerulises peres järjest juurde sünnivad. Me maksame suurt pearaha nende laste eest, kes ei ela oma kodus ning need kulud tõusevad riigi jaoks igal aastal. On see mõistlik?

Kas laste oma perest eraldamine on normaalne? Ei ole. Kas vägivaldse, ebastabiilse või mittetoimetuleva vanemaga ühe katuse all elamine on paratamatu? Kindlasti mitte.

Miks tegeleme pigem tagajärgede kui varajase sekkumisega?

Ennetamist on palju raskem hinnata. Me kardame sekkuda teise pere ellu. Me ei tea, mida teha, kui näeme naabrinaist päevast päeva nutetud silmadega, tunneme lapse lasteaiakaaslase isa kõrval viibides alkoholilõhna, märkame, et lapse huvikoolis käiv ringikaaslane on pidevalt näljane, unine või apaatne. Meil pole aega. Meil pole raha. Meil pole piisavalt lastekaitsetöötajaid, kes hädalisi märkaksid ja neid aidata suudaksid. Mida siis teha?

12 aastat raskustesse sattunud perede toetamist

1100 last ja 450 peret. Just niipalju lapsi ja peresid on SOS Lasteküla peretugevdusprogramm suutnud 12 aastaga mustast august välja tuua.  Nendele peredele oleme suutnud tõestada, et lapse jaoks on parim kasvukeskkond oma kodu, mitte lasteküla.

12 aastat tagasi otsustas SOS Lasteküla minna oma kogemustele toetudes appi kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatele, et olla neile käepikenduseks ning jätkata sealt, kus lastekaitsetöötaja ressursid lõpevad. Põhjusteks on vähene aeg ning ebapiisavad rahalised vahendid, mis takistavad lastekaitsetöötajatel kõikide probleemsete peredega tegeleda, sest selliste perede arv on suur, lastekaitsetöötajate oma aga paraku mitte. Ummikusse jooksnud peredega asuvad tegelema SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi perede tugitöötajad ehk lihtsamalt öeldes usaldusisikud, kes teevad kohalike lastekaitsetöötajatega väga tihedat koostööd. 

Kuidas suudab SOS Lasteküla usaldusisik keerulisi peresid aidata?

Usaldusisik suudab perega usalduslikuma kontakti luua kui valla lastekaitseametnik. Pered, kes niigi väga katki, ei kipu võõraid usaldama. Usaldusliku suhte loomisel mängib suurt rolli aeg ja piiri ning distantsi tajumine. SOS usaldusisikule usaldab pereliige tihti sellist infot, mida ei räägita isegi teistele pereliikmetele. Delikaatset infot kasutatakse perele sobiva lahenduse leidmiseks ning usaldusisikul pole kohustust seda valla lastekaitsetöötajale edasi rääkida. See vähendab perede ärevust, sest tihti kardetakse, et valla ametnik käib pere tagant nuhkimas ning tahab kindlasti lapsed ära võtta. Lastekaitsetöötajal ei ole ka sellist aega, mis võimaldaks kõiki hädas olevaid peresid kaks korda nädalas külastada.

Usaldusisik ei tee midagi pere eest ära ega süvenda nende õpitud abitust, vaid juhendab asju õigesti tegema. Oluline on perele edasi anda õiged väärtushinnangud – kui oled millegi saamiseks või oskuse omandamiseks ise vaeva näinud, oskad seda asja või tulemust ka palju paremini hinnata. Usaldusisik õpetab inimest ennast aitama.

Muudatused peres võtavad aega ning nõuavad järjekindlat tähelepanu ning juhendamist. Igal usaldusisikul on korraga kuni 15 peret ning ta on kogu selle keerulise teekonna algusest lõpuni peredega koos. Kõik tõusud ja mõõnad elatakse koos üle. Pole harvad juhtumid, kui hilisõhtul helistab pereema: „Ma olen praegu viinapoe ees. Kui sa kohe siia ei tule, ei suuda ma enam vastu panna!“ Ja usaldusisik veenab hädalist, et ta seda saatuslikku sammu ei astuks.

Tihti ei vasta kohalike omavalitsuste teenused pere vajadustele või võtab see liiga kaua aega, et vajalikku abi perele saada. SOS suudab kiiresti reageerida ning tagada perele just sellise abi nagu hetkel on vaja ning teha seda kiiresti. Tavaliselt on abi vaja saada 24 tunni jooksul, et pere ei langeks tagasi musta auku.

Suur perede arv, kus nii vanematel kui lastel on psüühilised häired, erinevad sõltuvused ning rasked puuded. SOS Lastekülal on 26 aastane kogemus erivajadustega perede ja laste abistamisel. Me saame kasutada oma suure rahvusvahelise organisatsiooni SOS Kinderdorf International teadmisi ja kogemusi ning koolitame pidevalt tugitöötajaid, kes keerulisi peresid aitavad.

Riigil pole aitamiseks ressursse

12 aasta jooksul oleme peredele abi saanud pakkuda vaid tänu lahketele ja suure südamega annetajatele, riik sellist ennetustegevust ei finantseeri.

Oleme programmi järjekindlalt arendanud ning jõudumööda laiendanud, koolitanud vastavaid inimesi ning teinud seda kõike lootuses, et ühel päeval saame sulgeda lastekülad ning lapsed saaksid kasvada turvaliselt kodus oma ema ja isa juures.

Eestis on omavalitsusi, kus SOS peretugevdusprogramm on 100% finantseeritud SOS Lasteküla ehk siis annetajate poolt kogutud rahasummadest. Õnneks on viimastel aastatel lisandunud omavalitsusi, kes on võimelised osa programmi maksumusest enda kanda võtma.

Lasteküla eesmärk on aga peretugevdusprogrammi üle Eesti veelgi laiendada,  sest me näeme, et abivajavaid peresid on palju rohkem, kui me hetkel abistada suudame.

Praegu pakub SOS Lasteküla raskustesse sattunud perede abistamisprogrammi Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Keila linnas ning Lääne-Harju, Harku, Põltsamaa, Saue, Viljandi, Põhja-Sakala, Rapla ja Kohila vallas.

Iga sellise pere mustast august väljatoomisega langeb ka igalt Eesti riigi maksumaksjalt üks rahaline koormus õlgadelt, mida peaksime kandma siis, kui me neid peresid aidata ei suuda.

Oleme veendunud, et suudame aidata neid peresid, kelle väärikale toimetulekule on teised juba käega löönud ning panna nende perede lapsed uskuma, et ema ja isa armastavad teda väga.

„Ma võin uhkusega öelda, et suurem osa peresid saab siiski jalule aidata ning iseseisvalt ning hästi toimima panna. Kõige olulisem on olla toeks, et inimene ei murduks poolel teel ning tal oleks alati valik – kas ta tahab, et teda aidatakse ja võtab sellest viimasest õlekõrrest kinni või ta ei taha. Kui tahe on olemas, siis mina võin perega koos mägesid paigast liigutada,“ ütleb SOS Lasteküla usaldusisik Merike. 

Tagasi