Perede tugitöötaja Maie: "Poisi mõttemaailm sai mulle selgeks läbi arvutimängude."
23.11.2022SOS Lasteküla perede tugitöötaja Maie läks appi perele, kus ema ei suutnud hakkama saada vägivaldselt käituva pojaga, kes suhtus emasse ja teistesse inimestesse lugupidamatult, kelle õppimine koolis ei sujunud ning kes ei tulnud selle pealegi, et ka temal võiksid olla unistused, tulevikuplaanid ning rahuldust pakkuv elu. "Minu lugu on välja kasvanud hingekriipivast loost ja seetõttu ka eriti südamelähedane," ütleb Maie.
Kohtusin Siimuga esmakordselt suvel, kui olin asendamas teist peretugevdustöötajat. Üks eriti raskeks tituleeritud peredest.
Ema kirjeldas mulle Siimu kui keerulise iseloomuga last, kes on aegajalt vägivaldne. Poisi head omadused jäid tema arvates kõik halbade varju. Siimul on diagnoositud ATH ja veel mõningad psüühilised kõrvalekalded.
Esmakordselt selle perega kohtudes juhatas ema mind ühte kõrvalhoone suurde ruumi, kus arvuti taga oli Harry Potteryt meenutav poiss. Ehmunud pilk vilksas korraks minule ja küsimus lendas kiirelt ema suunas: “Kes see on?” Ema selgitas, et peretugevdustöötaja asendaja. Seejärel ema lahkus ja jäime kahekesi. Siim toksis klaviatuuri klahve ja mina istusin temast paar meetrit tagapool. Mängides oli Siim täiesti omas maailmas. Kohati vaatas ehmunult selja taha, et ma polegi veel ära läinud. Viimaks lausus ta, et on omaettehoidev poiss ja ei suhtle mitte kellegagi, sest ta on imelik. Seletasin talle, et igaüks meist ongi omamoodi ja olen ise ka olnud sama omaettehoidev ning teiste mõistes imelik. Kuna jäin siiski iseendaks ja elus edasi liikusin, leidsin neid, kes olid minuga sarnased. Nõnda, oma tööd tehes on mul olnud võimalus kohtuda sarnaste inimestega. Näiteks nagu tema. Poiss imestas siiralt, et keegi võib veel imelik olla.
Poisi mõttemaailm sai mulle selgeks läbi arvutimängude. Tema mängis ja mina küsisin temalt samade asjade kohta tema reaalses elus. Alguses tuli aina vastuseid, et ei tea. Ajapikku hakkasid aga vastused minema asjakohasemateks ja täpsemateks. Leidsime palju ühiseid huvisid ja teemasid, millest rääkida.
Täna on poiss muutunud avatumaks, tolerantsemaks maailma eripärade suhtes ning vähemaks on jäänud ka vägivaldset käitumist. Enam ei istu ta nina arvutis ja vesteldes vaatab silma. Kutsub mind endaga kaasa õue või kaltsukatesse kolama. Näitab kooli jaoks tehtud esitlusi ja küsib mu arvamust. Kord ehitasime koos riiulit. Oma südamesoovidest ja saladustestki on ta mulle rääkinud. Ema silm on samuti särama löönud ja nende omavaheline plahvatusohtlik suhe stabiliseerunud.
Siim võtab ravimeid telefonile pandud märguande järgi ja teeb sageli ise süüa. Samuti kütab ise ahju ja toob puud tuppa.
Alguses rääkisin talle sageli vajadusest teha endaga tööd, sest teisi me muuta ei saa. Samuti soovitasin mõista, et ka ema on kõigest tavaline inimene oma soovide, arusaamade ja unistustega. Siim arvas, et tema küll ei suuda kunagi ühtki asja teha nii, et see ka emale meele järele oleks. Selgitasin, et tegelikult peaks ta mõtlema hoopis sellele, kuidas olla rohkem iseseisev. Siis ei ole ka emal talle midagi ette heita. Nüüd ta vahest ikka meenutab mulle, et kas ma ikka näen, kuidas ta on endaga tööd teinud. Kevadel lõpetab poiss põhikooli ja uued suunad on juba unistustesse kirja pandud.
Kõige olulisem on minu jaoks see, et ta usaldab mind. See on nii suur tasu tehtud töö eest. Usaldus on nagu kristallist medal, mida tuleb väärtustada ja väga hellalt hoida.
