Pere sai SOS peretugevdusprogrammist õigel ajal abi

Narvas elav Arusoode pere on tänulik SOS Lasteküla peretugevdusprogrammile, mille abiga pere kõige hullemast pääses ja jalad alla sai. Täna on sotsiaalmajas elavatel Anna ja Mihkel Arusool mõlemal töö, lapsed käivad koolis ja tühja kõhtu keegi tundma ei pea.

Pereisa Mihkel on hinnatud ehitusmees, kes põhitööna ventilatsiooni paigaldamisega tegeleb, tema naine Anna käib mõned tunnid nädalas majahoidjaks, kus teenib küll vaid 180 eurot kuus, kuid on ka oma tegemistes vaba ja pea kogu päeva rakkes olema. Vahel aitavad teda ka lapsed, kes siis selle eest taskuraha saavad.

Vanem tütar Alla (24) elab juba omaette ja töötab kohalikus kohvikus. Tema on oma kolmeaastase tütrekese Irinaga vanemad juba ka vanaemaks-vanaisaks teinud. Päeval, mis peret külastasime, polnud kodus ka vanemat poega Aivarit (17), kes tegi samal ajal Sillamäel oma koolipraktikat. Tema kunstnikutööd nägime aga juba sotsiaalameti seina peal. Nimelt on Aivar andekas poiss, kes joonistab, teeb sporti ning osaleb edukalt kooli etluskonkurssidel. Nooremad lapsed näitavad uhkusega oma modellivälimusega vennast tehtud pilte ja ta diplomeid.

Rasked ajad

Arina (17) õpib Sillamäe kutsehariduskeskuses ehitajaks ja tahab saada sama hinnatud töötegijaks kui isa, keda ta selle pärast imetleb. Ta unistab isaga koos ehitusel olemisest. Moodsa pika tuka ja elava loomuga Venjamin (13) käib Narva Paju kooli kuuendas klassis, teeb sporti ja pole veel elus sihte seadma hakanud.

Kui ühel pärastlõunal koos Žanna Korunosiga, kes on kolme aasta jooksul pere tugiisik olnud, sotsiaalmajas asuvasse kahetoalisse korterisse saabume, on isa Mihkel, keda kohapeal küll rohkem Mihhailiks või Mišaks kutsutakse, alles töölt tulemata. Pereema ei oska öelda, millal mees saabub, sest kindlat tööpäeva pikkust tal pole. Lisaks põhitööle kutsuvad ka sõbrad-tuttavad teda endale appi remonti tegema, sest teavad, et mees teeb head tööd ja info selle kohta levib. Poole tunni pärast on pikk sirge mees siiski kohal ja perepildi tegemiseks valmis. Kuid nüüdki helistatakse talle vahepeal töö asjus.

See pere on üle elanud igasuguseid aegu. Kõige raskem oli kolm-neli aastat pärast esimese lapse sündi, kui naine ei töötanud ja ka mehel püsivat tööd polnud. Samuti siis, kui mees armees oli. Elati nii Anna ema juures mitme perega ühises korteris kui ühiselamutoas. Pere  sai tollal riigilt nii rahalist toetust kui toiduabi. Hiljem andis linn korteri.

Pere on tänulik peretugevdusprogrammist saadud abi eest. Ehkki kolm aastat kehtinud programm on nüüd läbi, on tugiisik Žanna nende peres juba omainimeseks saanud ja käib ikka aeg-ajalt vaatamas, ega mingit abi vaja pole.

Anna meenutab, kuidas ta vahepeal iga päev lastega ema juures söömas käis. Ega siis endale ega lastele suurt midagi lubada saanud. Ja kui tõele au anda, siis ega praegugi saa. Kuu sissetulek jääb koos lastoetustega kõvasti alla tuhande euro ja alati tuleb pigem puudu kui üle jääb. «Nii kui pisut kõrvale panen, on kohe kellelgi midagi vaja. Näiteks tuleb nüüd kutsekoolis käivatel Arinal ja Aivaril tööriided välja osta.» Õnneks saavad õppurid ka mõnekümne euro suurust stipendiumi.

Lapsed ütlevad nagu ühest suust, et neil on kõik vajalik olemas. Nad lihtsalt ei unista asjadest, mille saamine pole tõenäoline. Ema nii tagasihoidlik ei ole ja ütleb naljatades, et temal on õnnest väga palju puudu. Ta tahaks, et korteris saaks remont tehtud ja kurdab, et kingsepal pole endal kingi jalga panna. Mees lisab, et kõige rohkem napib aega. «Kui teenin rohkem raha siis ei jää aega üle, aga kui tööd vähem, siis ei jagu jälle raha materjali ostuks,» kirjeldab ta nokk kinni – saba lahti olukorda. Anna suurimaks unistusteks on aga ilus köök, kus võiks  veel ka moodne tehnika sees olla.

Küsimusele, kas teda ahvatlevad ka läheduses Narva-Jõesuus olevad luksuslikud spaad, vastab naine, et pole käinud ja ei tea tahtagi. Tänavu peaks peretugevdusprogrammis aktiivselt osalenud peredel siiski ühe spaa külastuseks kohaliku sotsiaalameti korraldusel ja sponsorfirma toel võimalus avanema.

Probleemid koolis

Pere on tänulik peretugevdusprogrammist saadud abi eest. Ehkki kolm aastat kehtinud programm on nüüd läbi, on Žanna nende peres juba omainimeseks saanud ja käib ikka aeg-ajalt vaatamas, ega mingit abi vaja pole. Lapsed kallistavad kokku saades teda kui head haldjat.

Kui näiteks pere ainus külmkapp üles ütles, otsis Žanna kuulutuste kaudu kasutatud masina asemele. Ta on viinud neile riideid ja muud vajalikku. Aga ega abi pole olnud üksnes materiaalne. Sellest olulisemakski hindab pere moraalset tuge ja psühholoogilist abi.

Ühel ajal tekkisid lastel koolis probleemid. «Lapsi on igasuguseid ja kõik pole heatahtlikud. Mõnda hakatakse kiusama. Mul polnud kõigiga head suhted,» jääb Arina oma põhikooli aegadest rääkides vaoshoituks, kuid aimata võib päris tõsiseid lahkhelisid ja isegi koolivägivalda. Programmi raames sai tüdruk muu hulgas ka psühholoogi konsultatsioone. Nüüd ütleb ta, et kutsekoolis on suhted teistega normaalsed ja ka endiste koolikaaslastega käib taas läbi.

Aivar oli jälle mitmekülgselt andekas, aga hüperaktiivne poiss, kel tekkis koolis probleeme nii õppimise kui distsipliiniga. «Tundsime ühe ajal, et ei saa enam ise laste kasvatamisega hakkama, ei oska nendega suhelda, ei mõista neid. Ilma kõrvalise psühholoogilise abita poleks hakkama saanud. Nüüdki teame, et võime alati pöörduda juba tuttava spetsialisti poole, keda usaldame,» räägib isa Mihkel.

Pereisa hindab oma pere olukorra hetkel rahuldavaks: «Põhiline, et kõik on terved ja riides. Muidugi tahaks alati rohkem ja paremini, aga me saame hakkama. Põhiline, et kogu aeg tööd oleks.» Ehkki Ida-Virumaal pole tööpakkumisi ülearu palju, leiavad need, kel käed ja pea otsas tema sõnul ikka midagi. Tal endal on märkmik ootel töid praegu igal juhul täis. Ehkki palganumbrid on sealkandis väikesed, tuleb ka kommunaalkulude eest mõnevõrra vähem välja käia.

Sellest aastas tõstetud lastoetustest on perel muidugi palju abi. «Aga eks seda sai ka kaua aega oodatud, ammu oleks võinud tõsta,» leiab pereisa. Samas on paljulapseliste perede toetus aastatega vähenenud. Uuelt valitsuselt ootab kogu pere mõistlikku hariduspoliitikat, eelkõige aga seda, et lapsed saaksid õppida koolis oma emakeeles. Vähemalt nii järsku üleminekut ei pea nad õigeks.

Sirje Niitra, Postimehe ajakirjanik
**Artikkel on ilmunud Postimehes

KOMMENTAAR: Parim kasvukeskkond lapsele on tema pere ja kodu

Autor: Elmet Puhm, SOS Lasteküla teenuste arendusjuht

Vaatamata sellele, et SOS-Lastekülad pakuvad vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele turvalist kodu, oleme me jätkuvalt seisukohal, et parim kasvukeskkond lapsele on tema oma pere ja kodu. Seepärast tegeleb  SOS-Lasteküla Eesti Ühing viimased kümmekond aastat ka raskustesse sattunud perede abistamise ning peresiseste suhete tugevdamisega. Meie esimesed tegevused perede toetamiseks  algasid juba 2003. aastal. Tänaseks on sellest välja kujunenud kompleksne peretugevdusprogramm, mis tegutseb hetkel Narvas.  Programmist on 7 aasta jooksul abi saanud ligikaudu 650 last  ja 300 pere.

Aitame kriisi sattunud peresid ja lapsi nö jalule tõusta, anname neile sotsiaalset ja majanduslikku tuge ning nõu. Peresid toetades saame ennetada olukorda, kus lapsed tuleb mitte hakkama saamise pärast vanematelt ära võtta. Vaesuse piiril või vaesuses kaotavad paljud perekonnad toimetulekuvõime, sellest tulenevalt sagenevad konfliktid, süveneb sotsiaalne abitus, apaatia, alkoholi kuritarvitamine ja laste hooletusse jätmine. Koostöös sotsiaaltöötajate ja koolidega leiame abivajavad pered üles ning osutame neile professionaalset psühhosotsiaalset abi, et tagada laste huvide kaitse. Teisisõnu leitakse koos üles pere tugevad küljed ja motivatsioon, millele tuginedes koostatakse tegevuskava.

Tuleb sekkuda õigeaegselt

Lisaks nõustamisele pakutakse peredele  ka hädavajalikku materiaalset abi – olgu selleks siis laste transpordikulude tasumine arsti juurde jõudmiseks, ravimite  ostmine, logopeedi tundide eest tasumine või õpiabi korraldamine. Programm tasub otse teenusepakkujatele, et tagada raha sihtotstarbeline kasutamine.

Kuna programmi sattunud peredel on väga erinevaid keerulisi probleeme, siis anname endile aru, et mitte kõik meie programmi sattunud pered ei leia oma probleemidele lahendust ning aeg-ajalt esineb ka olulisi tagasilööke. Üheks põhjuseks on siinkohal kindlasti puudulik  sõltuvushäirete ravi ja rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavus, sest just vanemate sõltuvushäired on meie programmi sattunud perede probleemide peamiseks aluseks. Vaatamata sellele näitavad meie andmekogud, et ligikaudu 70% programmis osalenud peredest on suutnud oma peres ja elus viia sisse olulised muudatused ning saavad hakkama olulise kõrvalabita. Seda väidet kinnitas ka 2014. aasta kevadel  Tartu Ülikooli Narva Kolledzhi töötaja poolt  läbiviidud programmi mõju-uuring.

See annab veelkord kinnitust, et tagajärgedega tegelemise asemel tuleb rohkem panustada õigeaegsesse  sekkumisse ning ennetustöösse. Selline lähenemine on lastele ja teistele pereliikmetele vähem valuline  ning kohalikule omavalitsusele pikas perspektiivis oluliselt odavam. Seepärast on meil hea meel jätkuva koostöö üle Narva linnaga ning loodame lähiajal vajadusel appi minna ka teistele omavalitsustele. Hetkel käivad läbirääkimised Sillamäe linnaga ning eelkohtumisi oleme pidanud Tallinna linna esindajatega.Täna rahastatakse programmi enamuses SOS Lasteküladele tehtud annetustest, millele omavalitsus lisab vastavalt võimalustele oma panuse.

Hätta sattunud peresid saavad toetada kõik läbi Ma Armastan Aidata keskkonna https://www.armastanaidata.ee/annetan/lapsed-ja-pered/sos-lastekula-toeta-turvalise-kodu-loomist-igale-lapsele või hakates SOS-Lasteküla Eesti Ühingu püsiannetajaks http://www.sos-lastekyla.ee/toetajale/anneta/.

Tagasi