Õde ja vend, kes varem teineteist ei tundnud

Reet Järsk ja Marko Adamson: „Me ei tundnud ju teineteist, olime küll veresugulased, aga sisuliselt teineteisele võõrad. See, et me kõik üheks pereks saime, oli SOSi suur teene.”

Reet Järsk ja Marko Adamson on õde-venda, oma bioloogilise pere seitsmest lapsest noorimad. Olgugi et nende perekonnanimed ja isad on erinevad, on neil sarnane kasvamislugu ja ühised emad: ema Viive, kes lapsed Saaremaal sünnitas, ja ema Mare, kes oma armastuse ja hoolega nad Keila SOS Lastekülas üles kasvatas.

Praegu õpib Marko Tallinna Ülikoolis noorsootööd ja elab kooli ühiselamus. Noorsootööle lisaks soovib ta läbida „Noored kooli” projekti raames kaheaastase koolituse, mis annab juurde pedagoogilise hariduse. Ta on MTÜ Eesti Asenduskodude Laste Liidu asutaja ja eestvedaja. Reet töötab hetkel Tallinnas spordipoes klienditeenindajana ja on oma pesa sisse seadnud üürikorteris. Alates sügisest soovib ta hakata Tallinna Ülikoolis õppima rekreatsioonikorraldust ehk vaba aja virgestus- ja lõõgastusõpet.

Tugev tahtejõud
Pärast keskkooli valis Reet Tallinna Tehnikakõrgkoolis rõivaste tehnoloogia eriala, ent sai peagi aru, et see pole tema kutsumus. Ta tegi julge sammu ja võttis väljakutseks maailma avastada, müües Ameerika Ühendriikides ukselt uksele raamatuid ja elades tuttavate juures Rootsis, kus omandas rootsi keele baasteadmised. Kuigi Reet ja Marko võivad olla oma loomult erinevad, õde ehk rohkem väljapoole, vend pigem sissepoole suunatud natuuriga, iseloomustab neid mõlemaid tugev tahtejõud ja siiras elutunnetus.

Olin ema Mare kõrval, ta tegi arvutis tööd, järsku helistati ja öeldi, et Viive on surnud. Esimesed viis minutit ei suutnud ma üldse kuidagi reageerida, aga siis hakkasid pisarad voolama. Minu sees oli millegipärast nii suur kurbus, mis nüüd korraga paisu tagant välja voolas

Reeda ja Marko SOSi lugu algas 19. jaanuaril 1995. aastal. Seda päeva tähistavad nad tänaseni kui oma pere sünnipäeva, sest just sel päeval kolis ema Mare koos seitsme lapsega vastselt valminud peremajja Keila lastekülas. Neist said SOS lasteküla ühed esimesed asukad, pool aastat enne seda, kui SOS Keila Lasteküla ametlikult avati. Sinnamaani olid ühe pere lapsed elanud laiali pillutatult üle Saaremaa. Kõige vanem vend oli kasvanud ema juures, õdedest vanim pendeldanud kodu ja turvakodu vahet, Reet ja Marko kui kõige nooremad elanud Kuressaare väikelastekodus, keskmised lapsed Kaunispääl vanaema hoole all.
„Siis tuli Mare ja viis meid koju,” ütleb Marko, suure pere pesamuna, hääles ja silmis puudutus.

Kogus lapsed kokku
Mikrobussiga mere tagant mandrile sõitu Marko ei mäleta. Kuidas ta võikski – sel hetkel oli ta vaid 1,8aastane lutiga poisipõnn. Reet oli kolmeaastane ja mäletab nende esimesest ühisest reisist näiteks seda, mis järjekorras Mare nad bussi peale korjas. Marko esimene mälestus Keilast on see, kuidas tema ja Reet pika koridori lõppu jooksid ja sealt hüüdsid: „Ema, ema!” Tuli ju järele proovida, kes see uus tädi ikkagi on ja kuidas ta reageerib. Mare keeras ennast koridori teises otsas ümber, tuli naeratades laste juurde ja ütles: „Jah, te võite mind küll emaks kutsuda.” Sellega oli nüüd korras, Reet ja Marko olid saanud endale ema, päris oma ema.

Kui nende vanim vend iseseisva elu peale läks, liitus perega veel kaks tüdrukut Saaremaalt. Aastatega kasvati kokku ja täna suhtuvad Reet ja Marko neisse kui oma bioloogilistesse õdedesse. „See, et me kõik üheks pereks saime, oli SOSi suur teene,” väidavad õde-venda kui ühest suust ja kiidavad siinkohal oma ema väga tugevat empaatiavõimet. Sest kuigi Mare oli kokku kogunud kõik seitse last, ei tähendanud see veel enesestmõistetavusega kokkuhoidvat peret.

“Me ei tundnud ju teineteist, olime küll veresugulased, aga sisuliselt teineteisele võõrad. See, et üks ei saanud teisega läbi, oli paratamatu protsess meie kõigi sotsialiseerumises,” ütleb Marko. Olgugi et praegu, SOS külast väljaspool elades, ei suhtle kõik õed-vennad üksteisega väga tihedalt, kinnitavad siiski mõlemad noored, et ühe pere laste kokkutoomine ühe katuse alla oli tohutu rikkus ja ääretult vajalik samm.

Esimese aasta veetsid Marko ja Reet emaga kodus, aasta pärast hakkasid käima SOS lasteaias, teised lapsed olid Keilasse saabudes juba kooliealised. Ema Mare pani kõik lapsed järjest ka muusikakooli ja Reet meenutab tänini sooja sõnaga Keila linna muusikakooli väga häid pilliõpetajaid ja tasemel pillilaagrid. „Ema tahtis meid ka edaspidi muusikasse suunata, aga meile hakkas sport rohkem meeldima,” naeratab Reet ja ütleb, et osa spordipisikust said nad Markoga kindlasti vanemalt vennalt Sandrilt, kes oli väga kõva spordipoiss ja neile suureks eeskujuks. Alguses liituti Keila suusaklubiga ning osaleti kohalikel maratonidel ja murdmaavõistlustel. Hiljem, Nõmme põhikoolis õppides, astuti Nõmme suusaklubisse. Hobi sai hoogu juurde ja tase muutus aina paremaks, edukalt osaleti Hansapanga noorteetappidel ja hiljem Tartu maratonidel. Tippspordi kasuks pärast põhikooli siiski ei otsustatud.

Kuigi lastel on olnud ema Marega kogu aeg väga soe ja usalduslik suhe, siis suureks kasvamine ei käi sellegipoolest lihtsalt. Kui Reedal ei olnud erilist vajadust maakera teistpidi pöörlema panna, siis Marko mäletab, kuidas murdeikka jõudes tuli poistega ette salaja suitsetamist ja napsutamist. Ja kuidas siis ema Marega elutoas istuti ja asjadest räägiti. Mare ei pannud Markot kordagi koduaresti ega rakendanud muid ekstreemseid kasvatusmeetodeid, mida poiss kõrvalt tavaperede puhul nägi. Mare hoolivad sõnad suutsid isegi teismeea mässumeelsuse sulatada. „Ema sõnad jõudsid kohale,“ ütleb Marko tänutundes. Praegu suhtlevad mõlemad noored emaga igapäevaselt telefonis, ja kui vaja, siis kasvõi kümme korda päevas. Ema Mare oli, on ja jääb Reedale ja Markole emaks suure algustähega, nende usaldusikuks, sõbraks ja kaitseingliks. Inimeseks, kes õpetas neid suhtlema, mõtlema ja tunnetama iseennast ja maailma läbi armastuse.

Õrna murdeikka jäi ka kurb sündmus Saaremaalt, kui 43aastasena suri laste bioloogiline ema Viive. Kuigi Marko ei mäleta neljast-viiest külaskäigust ema juurde suurt midagi, siis mäletab ta täpselt seda hetke, mil ta ema surmast teada sai.

„Olin ema Mare kõrval, ta tegi arvutis tööd, järsku helistati ja öeldi, et Viive on surnud. Esimesed viis minutit ei suutnud ma üldse kuidagi reageerida, aga siis hakkasid pisarad voolama. Minu sees oli millegipärast nii suur kurbus, mis nüüd korraga paisu tagant välja voolas.“

Asendus- ja kasuperedes on lapsed sageli dilemma ees, kuidas jääda nii-öelda mõlemale poolele truuks. Nii pitsitas Markotki matustel süütunne, kuidas ta valab ema Mare ees pisaraid inimese eest, kes pole talle peale elu midagi andnud. Mares aga jagus empaatiavõimet ja elukogemust, et mõista: laste armastus ema vastu on kustumatu. Isegi siis, kui ema on valinud alkoholi ja pole osanud ega suutnud laste eest hoolitseda. Ema Mare oli kirstu juures lastele ainukeseks lohutajaks ja toeks, sest kõik lähisugulased olid ju sisuliselt võõrad inimesed.

Ema Marelt on lapsed korduvalt kuulnud, et elus tuleb andestada, isegi oma vanemaile, kes nad hooleta jätsid. Sest kunagi ei tea, kustmaalt läheb kellegi piir, kust raskust enam kanda ei jaksa.

Samal õhtul, kui Reeda ja Markoga juttu ajan, tuleb TV3st saatesari „Päev, mis muutis mu elu“. Juhtumisi räägib just sel õhtul saates oma tähendusrikkast päevast Marko. Sellest päevast, kui ta sai endale ema ja kodu. Üheskoos arutavad õde-venda, kas minna saadet vaatama Marko või Mammi juurde. Mammi juurde? Selgub, et Mammi on Mare ema ehk Marko ja Reeda vanaema, ja siinkohal ei teki hetkekski küsimust, kas Mammi on siis ikka päris vanaema. Muidugi päris!

Sest enesekasupüüdmatu ning südamest tulnud armastus ja hool saavadki olla ainult päris.

** Autor: Ursula Zimmermann
** Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud raamatust  “Meie kõigi lapsed. SOS Lasteküla väikeste ja suurte lood”.

Raamatut “Meie kõigi lapsed” saab osta SOS Lasteküla e-poest ja raamatupoodidest üle Eesti.

Tagasi