Anu Tensing: Tegelikud edusammud või puhtalt loomade heaolu pesu?

Aastaid on juba räägitud rohepesust (green washing) ning viimastel aastatel kuuleme palju sellest, kuidas tarbijad nõuavad loomade humaansemat kohtlemist, mis viib meid loomade heaolu pesuni.

Mis on loomade heaolu pesu? Loomade heaolu pesu (animal welfare washing) toimub kui ettevõtted ja organisatsioonid esitavad ebamääraseid, liialdatud või otseseid valeväiteid oma tegevuse kohta, et näidata seda eetilisemana kui see tegelikult on. See on sarnane rohepesuga, kus ettevõtted näitavad oma keskkonnaalaseid jõupingutusi suuremana kui need on. Mõlemal juhul on eesmärk tarbijate murest kasu saada, ilma kahjulikes tavades sisulisi muudatusi tegemata.

Kuidas loomade heaolu pesu väljendub? 

Loomade heaolu pesu puhul saab tuua näiteid nagu “julmusevaba”, “vabapidamine”, “puurivaba”, “humaanselt kasvatatud”, “puhtatõuline” jne, mida kasutatakse sageli ilma selgete või jõustatavate määratlusteta või kasutatakse ilma, et laiem üldsus teaks, mida need tegelikult tähendavad. Kuigi need mõisted võivad vihjata loomade heale pidamisele või loomasõbralikule valikule, võib tegelikkus jääda tarbijate ootustest kaugele alla.

Tihtipeale leiab näiteks ilukaupadelt märgi “julmusevaba”, mis tööstuses eelkõige tähendab, et lõpptoodet ei ole testitud loomade peal. Ent samas võib loomkatseid teha mõnes muus töötmistsükli osas ning toode võib sisaldada loomseid koostisosi, mille tootmine on ka julm. Teiste toodete pealt leiab tihtipeale sildi “vegan”, mis omakorda ei tähenda, et seda ei oleks testitud loomade peal, vaid võib ka lihtsalt tähendada, et toode ei sisalda loomseid koostisosi. Need sõnad ei ole reguleeritud, mis tähendab, et ettevõtted võivad neid suhteliselt vabalt kasutada. Ilutoodete puhul on õnneks olemas väga head sertifikaadid, näiteks The Vegan Society päevalille märgis ja Cruelty Free Internationali Leaping Bunny märgis, kui selle alla on kirjutatud “cruelty free and vegan”.

Munade puhul kasutatakse tihtipeale mõisteid nagu “puurivaba” ja “vabapidamine”, mis viitab justkui kanad, kellelt munad võetakse, on vabad. Ka alternatiivse pidamisviisi (st mitte nn täiustatud puurides, mis praegu on standard; vaid näiteks puurivabalt pidamise) puhul võib kanade paiknemistihedus olla üheksa kana ruutmeetri kasutatava pinna kohta ning säilivad tõsised probleemid, mida tööstus täielikult ignoreerib, nt lindude tohutu ülearetus ning isaste tibude massiline tapmine, sest tegemist on siiski intensiivtööstusega vaatama ilusatest sõnadest. Lisaks tekib küsimus, kas nö parematele tingimustele üleminek oluliselt parandab loomade heaolu või pigem lihtsalt asendab ühed probleemid teistega. Näiteks vabapidamisel levivad haigused kergemini, vigastusi on rohkem ja kiskjatel on lihtsustatud ligipääs lindudele. Lisaks on alternatiivsetel meetoditel kanade pidamine keskkonnale suurema mõjuga kui kanade puuris pidamine. See ei tähenda seda, et keegi peaks pooldama kanade puuris pidamist, vaid seda, et peaks toetama kogu tööstuse vähendamist või lõpetamist, et saaks rääkida heateost loomadele. Loomasõbraliku valiku tegemine on tegelikult selgelt olemas – selle asemel, et valida, millist muna tarbid, jäta muna tarbimata ja julm intensiivtööstus toetamata.

Tuleme korraks lemmikloomade juurde ja vaatleme mõistet “puhtatõuline”. Tihtipeale arvatakse, et see tähendab tervet, tugevat ja elujõulist looma, sest sõna “puhas” viitab ju millelegi heale. Reaalsus on tihtipeale just vastupidine – puhtatõulistel loomadel esineb väga palju tõuomaseid terviseprobleeme, sest tegemist on sugulusaretus ehk järglaste saamiseks kasutatakse omavahel suguluses olevaid loomi. Näiteks lühikeste koonudega loomad nagu mopsid tunduvad paljudele armsad, aga neist paljudel on hingamisraskused ja hambumuse probleemid; lühikeste jalgade loomadel on tihtipeale liigeste probleemid, mis võivad tekitada valu ja ka halvatust. Muidugi on eetilisemaid ja väga mitte–eetilisi aretajaid, haigemaid ja tervemaid tõugusid, ent siin on siiski parem lahendus – kui soovid omale neljajalgset seltsilist, siis leia ta varjupaigast.

Miks on loomade heaolu pesu probleem?

Loomade heaolu pesemine ei ole ainult eksitava turunduse küsimus – sellel on reaalsed tagajärjed:

• Tarbija petmine. Paljud tarbijad soovivad teha eetilisi, sh loomasõbralikke, valikuid ning mõnikord on nad ka nõus maksma rohkem selle eest. Samas tekitab loomade heaolu pesu olukorra, kus tarbija toetab heast tahtest hoolimata kogemata tööstust, mille tegevus ei vasta tema väärtushinnangutele.
• Ebaaus konkurents. Ettevõtted, kes astuvad päris samme, et pakkuda tarbijale eetilisemaid valikuid, seisavad silmitsi ettevõtetega, mis vaid väidavad, et nad teevad seda. Siinkohal on paslik tuua näiteks piimatööstus, mis kasutab tihtipeale ilusaid pilte lehmadest, mistõttu tarbija tihtipeale ei adu piimatööstuse julmust. Samas taimsed alternatiivid on mitu korda kallimad, mistõttu tarbija neid kergekäeliselt ei vali.
• Loomade kannatused jätkuvad. Luues võltsi edusammude tunnet, võib loomade heaolu pesu edasi lükata tegelikke edusamme. Kui loomadest hooliv inimene on teinud juba sammu, mis on näiliselt eetiline, nt valinud puurikanamunade asemel vabakäigumunad, siis samm munadest loobumiseni on seevõrd raskem. Samas, kui info munatööstusest oleks aus ning ei tegeletakse loomade heaolu pesuga, siis selle vahesammu asemel saaks kohe minna munadest loobumiseni.

Tagasi