Loomuse vabatahtliku lugu – Janiš

Täna on hea päev. Kell on 10:45, lehekuu kuueteistkümnes ennelõuna, aastal 2124. Too tüüp, kelle järgi me oma kellasid õigeks paneme, on 2091 aastat surnud olnud ja pole vahepeal comeback’i teinud.

Ka mina olen omajagu aastaid surnud olnud, sest isegi veganid ei ela igavesti. See on muidugi kurb, aga vähemalt nägin ma oma silmaga, kuidas kilomeetri suurune asteroid Maa atmosfääri augu tegi ning jumalast ükskõikselt kaugemale orbiidile naases, jättes meid päikeselt tuleva radioaktiivkiirguse eest kaitsetuna oma elude üle järele mõtlema ja Ühendriikide kosmoseprogrammi taga siunama. Lihtsam kui kunagi varem oleks meid olnud just siis Marsile lennutada, sest inimpopulatsiooni loendur näitas napilt üle 300 tuhande. Loomi polnud enam mõnda aega näha. Need, kes vahel silmanurgast vilksatasid, olid peamiselt metsikud kitsed ja uruloomad, kes inimeste sekka pigem eksisid kui põhjusega kohale tulid. Põllumajandusloomade tootmine oli aastakümneid tagasi peatunud peale neljandat 21. sajandi pandeemiat, aga ikka jätkus inimesi, kes maisitõlviku kõrvale patoloogiliste nähtudega elusolendeid hammustasid, olgu need siis metsloomad või viimased hulkuma jäänud kunagised lemmikud – kassid ja koerad. Põletikuravimid enam ei aidanud, enamusel oli tekkinud tugev tolerants ning inimesed lihtsalt surid haiglates… kodudes… tänavatel.

Pandeemiad polnud muidugi ainsana süüdi selles, et inimeste arvukust ei ole korrektne isegi selle sõnaga kirjeldada. See pole arvukus, see on hõrvendus. Enne kui asteroid Apophis Maa atmosfääri tungis ja viimane suur pandeemia Podgorica-55 elusid kui sügisesi lehti kokku riisus ja surnumatjad neid hunnikutes põlema panid, oli maakera keskmine temperatuur juba tõusnud üle kriitilise piiri, tuues kaasa loogilised kõrvalnähud: liustikud sulasid, veetase tõusis, ökosüsteem kannatas. Vähe sellest, et Gröönimaa ja Jaapani maa-alad on tänaseks 60% ulatuses vee alla vajunud, tekitasid supervulkaanid ja seismilised lained maakoores lihkeid ning suurem osa maismaast muutus kasutuskõlbmatuks. Nüüd pole sel kõigel enam vahet. Need, kes veel elus on, ootavad paratamatut.

Täna on hea päev. Ma vaatan kõigele tagasi ja näen, et minust ei olnud globaalses mõttes mingit kasu, aga ma ei kahetse midagi. Ma rääkisin, kirjutasin ja suunasin, ma olin kohaliku veganajakirja peatoimetaja, mul oli podcast, mul oli hääl ja ma andsin hääle ka teistele loomadele. Mul oli sarnaselt võitlushimuline ja eesmärgikindel kaaskond. Me tegime, mis me suutsime.

Loomaõiguste ja keskkonnakaitse eest seismine ei ole kindla võidu peale minek. See kõlab demotiveerivalt, ent samas vabastab. Me teeme, mida õigeks peame. Meie päev algab ja lõpeb vägivallatult ning see on kõige elementaarsem viis oma elu siin planeedil veeta. Ja isegi kui homme on maailmas veel rohkem empaatiavõimetuid inimesi kui täna, istuksin ma endiselt kirjutuslaua taga ja püüaksin neid ümber veenda.

Kirjutas Janiš Laende.

Tagasi