Puuma ei ole lemmikloom

Ilves ka ei ole.

Intervjuu avaldati kõigepealt Delfi Lemmikloomas. Küsimustele vastas Loomuse kommunikatsioonijuht Farištamo Eller.

Hiljuti ületas uudiskünnise lugu Lätist Eestisse toodud puumast. Mis teie arvates on sellel pildil valesti?

Ilmselt ainus õige asi sellel pildil on asjaolu, et lugu on jõudnud meediasse ja loodetavasti tõstatub sellest piisavalt põhjalik arutelu. Neid lugusid tuleb rääkida ja selline tegevus avalikult hukka mõista, sest metsloomad ei ole lemmikloomad. Lisaks on puuma ka ohustatud liik. Kehtiv seadus ütleb, et vangistuses sündinud metslooma võib lemmikloomana pidada, aga tegelikult ei peaks me üldse meelelahutuse eesmärgil metsloomi pidama ega paljundama. 

Iga loom ei pea olema lemmikloom! See, et inimene soovib mõnd looma omale, ei ole põhjus, et ta selle looma peaks saama. Kui keegi soovib omale kaelkirjakut, no siis nii on, aga ta ei peaks kunagi omale kaelkirjakut ju saama. 

Puuma juurde tagasi tulles – kodustes tingimustes on täiesti kindlasti VÕIMATU luua kõrgelt arenenud, äärmiselt intelligentsele loomale, nagu seda on puuma või ka ilves või mõni muu kiskja, sobivaid tingimusi, mis rahuldaksid looma kõiki vajadusi. See ei ole lihtsalt võimalik. Kohastumine lemmikloomaks ei saa tekkida mõne põlvkonna jooksul ja “paberid korras” ei ole mitte miski näitaja. On täiesti selge, et sellised loomad kogevad tohutut stressi ning on ääretult õnnetud. See ei pruugi alati kohe välja paista, sest loomadki kohanevad, aga selline loom ei saa kunagi olla õnnelik ja rahulolev. On ääretult egoistlik inimesest soovida omada lemmikloomana metsikut elusolendit. Koer kodustati kõige tõenäolisemalt umbes viisteist tuhat aastat tagasi ja ta on kohastunud lemmikloomaks. Puuma ega ka ilves seda ei ole!

Tehistingimustes sündinud metsloom võib olla allutatud, kuid instinktid on tal ikka alles. Inimese seisukohast vaadatuna võivad metsloomad käituda ettearvamatult ja seega olla inimesele ohtlikud. Looduses on ruumi, kodud on kitsad, kodud on kunstlikud – selline tehiskeskkond tekitab metsloomadel stressi, haigusi, agressiivsust ja muid käitumisprobleeme. Loomulikult on see liigiti erinev. 

Metsloomad võivad erinevatel põhjustel inimest hammustada, kriimustada, levitada haigusi, ja sellisel juhul on alati süüdi inimene, mitte metsloom. Kui aga midagi juhtub, siis süüdistatakse ikka looma ja tihti lihtsalt pannakse loom magama. Sest ta tekitas probleemi. Ei, probleem on inimene, kes metslooma endale võttis! Metsloomade koht on looduses. Seetõttu, et erinevaid metsloomi ikkagi lubatakse pidada ka kodudes, püütakse loomi siiski ka loodusest ja kahjustatakse niigi õrna looduslikku tasakaalu. CITES küll nõuab sertifikaati, kuid neid on üsna lihtsasti võimalik ka võltsida.

Kui ulatuslik üldse on see probleem, et inimesed võtavad lemmikloomaks elusolendi, kes pole loodud kodus pidamiseks?

Iga elusolend lemmikloomaks, kes ei sobi lemmikloomaks, on probleem. Milleks on vaja koju puumat? Või madu, lindu, ehk hoopis mõnd putukat? See, et inimesel on võimalus olla teiste liikide suhtes üleolev ja neid vangistada, ei tähenda, et me ühiskonnana peaksime seda tolereerima.

Eks välja tulevadki suuresti vaid need juhtumid, mis ületavad uudiskünnise. Kui palju metsloomi tegelikult inimestel kodudes elab, keegi ju ei tea, sest üldiselt saab neid vabalt üle piiri tuua ning lemmiklooma meil Eestis registreerima kuhugi ei pea. 

Millised võiksid olla sellise suhtumise tagajärjed?

Oht inimesele sh ka teistele inimestele, mitte ainult omanikule, on ju suur. Kujutan ette, kui hirmutav võib elada nii, et tead, et naabritel on puuma. Mis siis kui puuma kodust välja pääseb, ta võib ju rünnata, metsloom ikkagi ju! Eestis on lemmikloomana ka näiteks ilves. Kindlasti pole absoluutselt õige pidada ka ilvest omal lemmikloomana. On arusaadav, et fotod ilvesega võivad tuua meeletult laike ja tähelepanu, aga selline tegevus ei ole looma huvides, vaid inimese enda huvides. Metsikud loomad võivad alati olla ohtlikud, käituda ettearvamatult, hammustada, kriimustada, levitada haiguseid. Mõned liigid võivad loodusesse pääsedes muutuda invasiivseks. Seetõttu ongi vaja, et Eestis oleks nimekiri loomadest, keda võib lemmikloomana pidada, sest inimeste käitumine on loomade suhtes erakordselt hoolimatu. Sellist nimekirja nimetatakse lemmikloomade positiivseks nimekirjaks. Nüüd on ehk aeg küps selleks, et alustada selle koostamist.

Eesti meedias kirjutati 2019. aastal, et ekspertide sõnul ründavad puumad inimesi harva, sest üldjuhul puumad inimesi väldivad. Viimase 100 aasta jooksul on puumad Põhja-Ameerikas tapnud kuni 20 inimest, kellest kolm langesid puumarünnaku ohvriks viimase 30 aasta jooksul.

Kas meenub mõni näide, kui eksoot ongi põhjustanud mõned ohtliku vahejuhtumi?

Eesti kontekstis tasub meenutada euroopata naaritsat, kes on tänaseks Eesti looduskaitse edulugu, sest nad on õnnestunud Hiiumaal loodusesse taasasustada. Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu IUCN välja antavas punases raamatus on ta liigitatud kriitiliselt ohustatud liigiks. Ta oli 20. sajandil tavaline liik, kuid kuigi elupaikade kadumine ja liigne küttimine põhjustas arvukuse languse, peetakse Euroopa naaritsa lõpliku hävingu põhjustajaks siiski karusloomafarmidest loodusesse pääsenud minki. Samuti võivad mõjuda ka lemmikloomana peetavad loomad kui on tegemist läbimõtlemata otsusega. Loodusesse pääsedes võivad mõned liigid olla kohalikele liikidele ohtlikud levitades näiteks haigusi, võttes elupaiku omale ja/või muuta konkurentsi toidu hankimisel karmimaks.

Toon siinkohal aga mõne näite ohtlikest vahejuhtumitest Suurbritanniast. Aastal 2020 põgenes Londonis hübriid Savannah kass, seitsme jala pikkune boamadu ilmus välja kellegi teise tagaaias Sheppey saarel ja pöördus seejärel enda päästja vastu, hammustas tema kätt ja mähkis end tema randme ümber. Üks naine sai püütonilt nõnda hammustada, et jäi peaaegu pimedaks, Aafrika kaljupüüton tappis ühe mehe, üks teine mees suri pärast seda kui kuningkobra teda hammustas. Need on lood väga ohtlikest loomadest. Aga paljud inimesed võivad näiteks loomade põgenemistest või kergematest rünnakutest teatamata järra, sest kardavad, et loom eemaldatakse või nende litsents tühistatakse.

Oluline on meeles pidada, et ohtlikud juhtumid ei ole loomade süü. Nad ei ole mõeldud vangistuses olemiseks; see ei ole nende jaoks loomulik.

Millistest riikidest ja milliseid teid pidi metsikud loomad tavaliselt Eestisse jõuavad?

Eurogroup for Animals avaldas raporti 2023. aastal ja selgitas, et Euroopa Liit on teadaolevalt üks maailma suurimaid looduslike liikide turge ja keskne sõlmpunkt, kus eksootiliste lemmikloomadega kaubeldakse. Looduslikud loomad, keda hoitakse lemmikloomadena, on kas loodusest võetud või vangistuses kasvatatud nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool Euroopa Liitu. Sellel on loomulikult murettekitav negatiivne mõju loomade heaolule, bioloogilisele  mitmekesisusele ja rahvatervisele. Andmed lemmikloomadena peetavate metsloomade impordi arvu kohta on puudulikud, nagu ka nende loomade arv, kellega kaubeldakse. Üldse on andmed  lemmikloomadena peetavate loomade kohta Euroopa Liidus puudulikud. Selleks, et metsloomi oleks vähem kodudes, tuleb üleüldiselt metsloomade lemmikloomadena pidamine ära keelata ja luua lemmikloomade positiivne nimekiri. 

Lemmikloomade register on väga oluline luua ja pidada. Register on Eestis ka loomisel, aga praeguse plaani järgi saavad seal olema kajastatud vaid kassid, koerad ja valgetuhkrud. Lemmikloomade positiivne nimekiri lihtsustaks registri pidamist – positiivses nimekirjas olevad liigid peaksid kõik kajastuma ka lemmikloomade registris.

Kas ja kuivõrd tuleks muuta seadust, et niisuguseid asju juhtuda ei saaks?

Lemmikloomade register Eestis ja lemmikloomade positiivne nimekiri nii Eestis kui ka Euroopa Liidus üldiselt. Ühest küljest on loomulikult väga oluline kaitsta inimesi, aga teisest küljest on oluline kaitsta loomi ka inimeste eest. Inimesed teevad väga palju (kurja) lihtsalt seetõttu, et neil on see võimalus. Puuma tõi inimene endale koju seetõttu, et tal on see võimalus. Järelikult ei tohiks sellist võimalust olla. 

Meil oleks vaja muuta ka meediakajastusi – erinevad metsloomad ja eksoodid lemmikloomadena ei peaks olema kajastatud kui midagi ägedat ja kifti. Meedial on avaliku arvamuse kujundamisel oluline roll ja seda on vaja omale teadvustada ka meedia tarbijatel. Vaja on muutuda ühiskonnana hoolivamaks, empaatilisemaks ja targemaks ning mitte pidada näiteks puuma omale koju toomist või ilvese lemmikuna pidamist normaalseks.

Kas praegu on korraliku dokumentatsiooni puhul võimalik endale soetada ükskõik milline loom, ka näiteks tiiger, krokodill või karu?

Ma tahaks öelda, et ei ole, aga näib, et on. Eestis reguleerib lemmikloomana pidamist vaid invasiivsete võõrliikide nimekiri – selles nimekirjas olevate loomade pidamine, kasvatamine, müük ja vahetus on keelatud. Samuti CITES, mis piirab ohustatud liikide kaubandust, ent lubab siiski tehistingimustes kasvatatud ohustatud liikide isendeid müüa, kui on olemas sertifikaat.

Seda on ilmselgelt liiga liiga vähe! Pealegi on Euroopa Liidus vabakaubandus, mistõttu ei ole nihverdades ilmselt isegi dokumente vaja.

Loomulikult hakkab osa inimesi kohe kritiseerima ja halama, et miks ikka on nii palju vaja kogu aeg reguleerida. Arvestades aga seda, mis reaalsuses toimub, on ilmselgelt vaja lemmikloomade pidamist palju enam piirata! Inimesed kasutavad loomi tohutult ära. Loom ei ole asi ega meelelahutus.

Kas mõnel (häda)juhul – näiteks päästmiste puhul – võiks metsloomade kodus pidamine siiski lubatud olla?

Metsloomade aitamine peaks olema lubatud ainult neil, kes päriselt metsloomi tunnevad ja neist väga palju teavad. Metsloomade aitamine seetõttu, et nendega pärast fotode peal poseerida ja sotsiaalmeedias ning meedias omale tähelepanu saada, ei ole loomade huvides, vaid loomade ärakasutamine. Kindlasti on väga oluline olla teadlik sellest, mida metsloom vajab, mitte neid omale kokku kuhjata, osta ja vahetada, nendega äri teha. 

Millega peaks inimene arvestama, kui võtab omale potentsiaalselt ohtliku looma?

Palun ärge võtke endale potensiaalselt ohtlikku looma! Ja üldse – väljend “looma endale võtma” on ebatäpne. Loom ei ole asi ja oleks hea, kui osataks looma suhtuda nii, et teda ei võeta mitte endale, vaid pakutakse loomale kodu. Näiteks varjupaigast saab loomi enda juurde võtta ja neile kodu pakkuda. Loom ei peaks olema meelelahutus. 

Kui sellisest loomast tüdinetakse või temaga hakkama ei saada, mis saab edasi?

Just – mis siis saab? Loomadest tüdinemine on kahjuks levinud. On täiskasvanuid, kes ostavad loomi omal lastele arvates, et loom õpetab lastele hoolimist ja empaatiat. Ei õpeta! Lapsed tüdinevad tihedamini ja siis on täiskasvanuid, kes otsivadki loomale uut kodu öeldes, et laps tüdines. Selline reaktsioon vanema poolt õpetab lapsele, et loom ongi asi – võtan, kui tahan, annan ära, kui tahan. Hea, kui seda tehakse hoolivalt ja loomale leitakse hea kodu. Aga on inimesi, kes looma lihtsalt välja viskavad. 

Aga mis saab puumast kui temast tüdinetakse? Loogiline oleks võtta ühendust loomaaiaga. Loomaaiad on muidugi eraldi teema, küll mitte tänane teema. Ehk vaid nii palju, et loomi meelelahutuseks puuri panna pole õige. Loom ei ole asi. Loom ei ole meelelahutus. Loom puuris õpetab (näiteks lastele) seda, et loomi võibki puuri panna ja kohelda täpselt nii nagu inimesele pähe tuleb. Liigikaitselised tegevused on teine asi, kuid nende kaudu ei tasu õigustada neid paljusid loomi puuris, keda näidatakse rahvale pileti eest.

Tagasi