MILLEGA ME ÕIGUPOOLEST SIIS TEGELEME?

LUGU ÜHEST IMELISEST KASSIPOJAST. Pühapäeval, 29. septembril saime vägagi häiriva abipalve - helistas naisterahvas, kelle kuuri pööningul karjus teisipäevast alates kassipoeg... Kuna tegu oli üksi elava nägemispuudega naisterahvaga, siis ei olnud tal koheselt võimalik olukorda uurima minna. Eks esialgu oli tal ka mõte, et ehk laheneb asi iseenesest, kassipoeg läheb ära või viib emme ta minema...

Mida päevad edasi, seda suuremaks aga naise mure muutus kuni lõpuks hakkas ta abi otsima. Laupäeval helistas naine varjupaika, kus kõnele vastas automaat. Järgmise kõne võttis ta numbrile 112, paraku kohale tulnud päästemeeskonnal ei õnnestunud pisikest tabada, nad nägid vaid, et tegu on väikese, mustvalge ja suht heas konditsioonis kassipojaga. 
Pühapäeva hommikul edastati abipalve juba meile. Kuuldes, et kassipoeg on vahelduva eduga laka peal karjunud juba 5 päeva ja emmet ei olnud selle aja jooksul kordagi näha, ei olnud võimalik pikalt mõelda - autole hääled sisse, turvakodust varustus püügipuuri ja lõhnava toidupoolise näol kaasa ja minek...
Kolm tundi sai kohapeal aega veedetud, telefonist kassipoja näugumist lastud... Kui algul pisike veel vastas kutsungile, siis hiljem oli juba vaikus... Toidu lõhn teda välja ei meelitanud ja puur jäi tühjaks...
Majaomanik ei jõudnud end.ära kiruda, et varem abi ei otsinud... Kui varasemad analoogsed kogemused puuduvad, siis ongi keeruline õigeid ja adekvaatseid otsuseid vastu võtta ja tagantjärele tarkusest paraku abi ei ole...
Puur jäi laka peale üles...
Hilisõhtul viskas FB ette sõbra postituse 0 kraadi näitavast termomeetrist ja siis tekkis vabatahtlikul paanika, mis viis ära kogu ööune - kui 5 päeva nälginud pisike nüüd öösel puuri läheb, siis vaevalt ta hommikuni seal vastu peab...
Esmaspäeva hommik, kõne kisakõrist teadaandjale - tühi püügipuur, toitu ei oldud isegi nuusutamas käidud... Ja mis kõige hullem - vaikus. Ei kippu ega kõppu...Soh... Kõiki ei saagi päästa - käis peast läbi mõte, mis tegelikult ongi ju sulatõsi, mis sest et masendav ja südames mitte aktsepteeritav... Ju siis selle pisi saatus oligi selliseks määratud...
Ja siis keset kõnet järsku teataja rõõmukarjatus - puuris!
Milline vaatepilt siis avanes vabatahtlikule kohale jõudes? Pakkuge...
Püügipuuris kükitas tilluke ca kuu vanune mustvalge kassipoeg, 460g eluskaalu nagu hiljem selgus. 
Kükitas ja vaatas oma suurte ümmarguste silmadega rahulikult otsa ümber puuri sahmivatele ülirõõmsatele kahejalgsetele. Laste silmis sellist pilku nähes öeldakse, et ta on nagu "väike vanainimene", selle väikese tegelase puhul aga oli esimene mõte - kes sa selline üldse oled? Millisest dimensioonist tuled?
Saate aru - pea nädal aega nälginud ja ihuüksi laka peal karjunud kassipoeg nägi välja kui just emme tissi otsast ära võetud kodune titt. Silmad suured ja selged, kasukas puhas ja hoolitsetud, konditsioon täpselt kuu vanusele kassipojale vastav - ei mingit turritavat selgroogu ega üle loetavaid roideid... Nina alla pandud pasteeti kõigepealt nuusutas, siis mekkis sõrme pealt ja maitse suhu saades hakkas viisakalt (no peaaegu nagu noa ja kahvliga) ja tasahilju sööma. Ei mingit nägupidi toidusse sukeldumist nagu tavaliselt isegi vaid paar päeva nälgima pidanud kasside puhul...
Kehatemperatuur oli pisil normis, ei mingit alajahtumist nagu kartsime.
Täielik müstika...
Kui pisi oleks laka peal olnud koos emmega, ei oleks ta niimoodi päevad läbi karjunud. Majaperenaise elamist valvavad kaamerad ja selle pea nädala jooksul ei sattunud kaadrisse mitte ühtegi kassi, ei poega ega täiskasvanut.
Kohe kindlasti ei olnud lakas enne laupäevast päeva midagi süüa ega juua, päästeametnike pandud toitu ei olnud pisike aga puutunudki.
Kui pisipoiss oli juba turvaliselt meie hoole all, sai teataja kõne varjupaiga juhatajalt.
"Helistasite?" 
"Jaa, laupäeval. Kaks päeva tagasi..."
Lõpetuseks paar sõna neile, kes sellise idiootliku reageerimissüsteemi välja mõtlesid ja neile, kes selle heaks kiitsid - "Nautige südamerahuga tööpäeva õhtuid ja nädalavahetusi pere seltsis. Nautige pühapäevahommikusi pannkooke, nautige mida iganes... Ärge muretsege - probleemid saavad lahendatud, kiibid kontrollitud, laibad koristatud, hädas olevad  loomad aidatud... Tasuta. Heade annetajate abiga..."
Väike imeloom, tõeline Wunderkind, kolis hoiukodusse ja umbes kuu aja pärast hakkame talle otsima päriskodu.
Püsige lainel!
Kel võimalik ulatada abikäsi ja meie tegevust toetada, siis seda saab teha siin:

https://www.armastanaidata.ee/annetan/loomad-ja-loodushoid/saaremaa-lemmikloomade-turvakodu-marka-hooli-ja-aita-2
https://saareloomad.ee/aita-meil-aidata/
TÄNU TEILE SAAVADKI SÜNDIDA SELLISED IMED ????
AITÄH ♥️

Tagasi