Igal kodul ei pea olema looma, aga igal loomal peab olema kodu

MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu loodi juba 2005. aastal, mil tegutseti vaid hoiukodude põhiselt ja võimekus oli seetõttu väiksem. Kuid 2013. aastal sai ühing inimeste ja ruumide näol uue hingamise. Organisatsiooni südameasjaks on vigastatud, hüljatud ja väärkoheldud loomade abistamine üle Saaremaa. „Oleme ainult vabatahtlikest koosnev MTÜ, kelle eesmärk on leida igale kodutule lemmikloomale armastav kodu ja parandada loomapidamiskultuuri Saaremaal,“ räägib organisatsiooni juhatuse liige Edit Annusver.

Umbes 200 kassi leiab igal aastal uue kodu, pooled jäävad ootele

„Kassid ja vahel ka mõned koerad jõuavad meie juurde tänavatelt, lautadest, metsa hüljatuna, kahjuks viimasel ajal üha sagedamini ka kodudest, kus nad erinevatel põhjustel üleliigseks jäävad. Igal aastal tegeleme umbes 300-350 kassiga, kellest osa läheb ilma operatsioonita toitjate juurde tagasi, ilma mõjuva põhjuseta ei eutaneeri me mitte kedagi. Umbes 200 kassi jääb turvakodusse päriskodu ootele ja 200 leiab endale igal aastal uue kodu. Kõik koju minevad kassid on terveks ravitud, kiibitud ja neutraliseeritud,“ märgib Edit.

Kõik see nõuab väga palju raha ja tööd. „Meie igakuised kulud nagu talitajate palgad, maja kommunaalid, kasside toit ja muud ülalpidamiskulud, ravimid, vaktsiinid, kiibid, ussirohud, kliinikukulud, bensiin jne ulatuvad 10-12 000 euroni, vallapoolne toetus katab umbes kolmandiku vajaminevast summast. Ülejäänu tuleb leida tänu annetajatele ja see muutub järjest keerulisemaks, sest inimesed on omaenda toimetulekuga hädas,“ räägib naine.

Vabatahtlike ridadesse oleks tarvis uusi hakkajaid inimesi

Kuni 2018. aastani oli ühing ainus Saaremaal tegutsev MTÜ, kes koduta loomadega tegeles. „Samal aastal loodi Audlasse Nurrunurk, neil on leping vaid Muhu vallaga ja suuremas osas toimetavadki sealsete hulkuritega ja Saaremaa on jätkuvalt vaid meie rida. Kõige suurem probleem on inimressursi puudus. Meil on palgal kaks talitajat, kes tegelevad eeskätt just loomade raviga, lisaks ka toidu jagamisega. Vabatahtlikke on meil umbes 3-4, kes käivad vastavalt oma võimalustele paar korda kuus talitajatele abiks koristamas. Lisaks oleme laatadel õnneloosidega väljas, ka see on vabatahtlike rida. Eraldi vabatahtlik on meil ka infotelefoni jaoks, kes tegeleb peamiselt koertega“ räägib Edit.

MTÜ juhatusse kuulub hetkel kolm aktiivset ja üks passiivne juhatuse liige. Kõigil on oma roll: raamatupidamine, IT valdkond; toitude ja ravimite tellimine, kliinikus käimine, kodude otsimine, omanikega suhtlemine, transpordi leidmine, kasside püüdmine, kommunikatsioon jne. 

Suuremal osal vabatahtlikest on arusaam, et töö on vaid kasse silitada ja nunnutada. "Kui selgub aga tõsiasi, et tuleb koristada ning liivakastide ja tubade puhastamine on tegelikult igapäevane raske füüsiline töö, siis enamus vabatahtlikest kaob, vaid mõni üksik ilmub kohale veel teiseks või kolmandaks korraks," tunnistab Edit. Hädasti oleks tarvis värsket verd, sest vanad tegijad hakkavad väsima. „Kümme aastat koduta loomade probleemidega tegelemine jätab oma jälje.“

Piisab pilgust abivajaja silmadesse ja oledki müüdud

„Meid motiveerib kindlasti kohusetunne ja teadmine, et neil loomadel ei ole kedagi peale meie. Kindlasti ka see, et oleme pea kümme aastat tegutsenud ja loobuda ei ole niisama lihtne - piisab vaid pilgust abivajaja silmadesse ja oledki kõigi nelja käpaga sees ja müüdud,“ tõdeb Edit.

Turvakodus tegeletakse peamiselt kolooniate likvideerimisega, palju kasutatakse TNR meetodit (püüdmine-steriliseerimine-vabastamine), sest kõik kassid ei mahu paratamatult turvakodusse. Prioriteet on kassipojad ja viga saanud või haiged loomad. Vabakäigukasse tänavatelt kokku ei korjata, vaid neid, kelle kohta on kindlalt teada, et loom on hädas ja koduta. Palju satub turvakoju sõbralikke täiskasvanud kasse, kes on ühe või teise majapidamise õuele ilmunud ja keda mitte keegi taga ei otsi.

Editi meelest on positiivne see, et kodu leiavad ka eakamad ja kaua turvakodus viibinud kassid, mitte vaid pojad ja noorukid. Hiljuti läks uude koju 18aastane Tupsu, kes jäi kodutuks pärast kodumaja põlengut. Paar kuud tagasi läksid ühisesse koju Wendy ja tema silmarõõm Turts, kes olid kodu oodanud alates 2015. ja 2013. aastast. Iga kassi jaoks on kusagil keegi, vahel võtab kohtumine lihtsalt veidi kauem aega. Sellised lood annavad indu edasi tegutseda ja seda kõigi raskuste kiuste.“

Et unistused täituksid

MTÜ unistuseks on hulkuritevaba Saaremaa. „See ilmselt ei saa aga niipea teoks, sest hoolimatuid ja süüdimatuid inimesi on meie hulgas kahjuks veel liiga palju. Teine suur unistus on päris oma maja, praegune on valla oma ja meie jaoks veidi liiga väike ja ei vasta meie vajadustele. Kolmas unistus on see, et saaksime tegutseda nii, et ei peaks pidevalt muretsema rahanappuse pärast. Et saaksime oma hoolealustele võimaldada parimad tingimused, parimad ravivõimalused. Hetkel vajab näiteks mitukümmend kassi hammaste eemaldamist, mis on aga väga kulukas lõbu - 300-400 eurot protseduur,“ tõdeb Edit. 

Tagasi