Dementsus ei tohi saada inimese defineerijaks – ta on endiselt inimene!

Dementsus on katusmõiste, millega kirjeldatakse mitmeid mälu ja kognitiivseid võimeid mõjutavaid haigusi. Dementsusega inimesed on haiged: nende vaimne võimekus langeb järjest ja see viib täieliku sõltuvuseni teistest inimestest. Dementsus mõjutab lisaks inimesele endale ka tema lähedasi ja hooldajaid, riiki ja kohalikke omavalitsusi.

Uuringute järgi on dementsusega inimeste suurimad riskid väärkohtlemine, hooletusse sattumine ja turvalise keskkonna puudumine. Haigete inimeste õigusi ei tohi hinnata võime järgi ennast verbaalselt väljendada, vaid inimväärikuse ja turvalisuse alusel. Dementsusega inimestel puudub haiguskriitika, suhtlusvõime halveneb, reaalsustaju ja mälu võivad olla kahjustatud. Dementsusdiagnoos suurendab ümberolijate vastutust.  

Euroopa dementsusega organisatsioone koondav Alzheimer Europe rõhutab, et dementsusega inimestel on samasugused inimõigused ja väärikuse kaitse nagu kõigil teistel. Haigus ei tohi saada dementsusega inimese defineerijaks – ta on endiselt inimene. Teisisõnu: vaatamata sellele, et inimene kaotab oma vaimse võimekuse, on ta inimene ja tema ise. 

Dementsusega inimene, kes enamasti on eakas, vajab meie kõigi hoolt ja armastust juba seetõttu, et ta on andnud oma panuse ühiskonda. Ta ei ole süüdi, et oodatud väärika ja aktiivse vananemise võtab üle haigus, millel ei ole ravi. Dementsusega inimeste väärkohtlemise juhtumid paljastavad, kui haavatavad on meie ühiskonnas dementsusega inimesed ning kui vähe on loodud mehhanisme nende turvalisuse tagamiseks.

Me peame endalt küsima, missuguseid muutusi on vaja ühiskonnas, seadusandluses ja ehk ka järelevalves, et paremini hakkama saada dementsusega kaasnevate eelarvamuste, probleemide ja kitsaskohtadega. Me peame rohkem rääkima sellest, mida tähendab dementsus või dementsusega inimene. Me peame vähem ütlema “dementne”, see on endiselt halvustav väljend, ja kasutama rohkem dementsusega inimene.

Tagasi