Lapsepõlv on aeg, mis peaks olema igale lapsele õnnelik
02.07.2023"Lapsepõlv on aeg, mis peaks olema igale lapsele õnnelik. See peaks olema rõõmurohke ja murevaba. Lihtsalt nautida sõpradega koos ajaveetmist – kasvõi lihtsalt istudes soojal suvepäeval, selg vastu majaseina, noppides murus kasvavaid hapuoblikaid ning süües neid koos kuivatatud soolakalaga. Paraku ei saa väga paljud lapsed enda lapsepõlve nautida. Meie ümber on palju inimesi, kes võtavad lapselt selle rõõmu ja muretuse, lapselikkuse ning annavad vastu valu, hirmu ja ahastuse. Selline on ka minu lugu," räägib Kristi (37).
"Mina liitusin tugigrupiga 3 aastat tagasi, olles näinud Pealtnägija saates Kadrit ning tema julgust ja vaprust. Olin nii meeletus abi puuduses, et saatsin kirja enda sooviga astuda tugigruppi juba siis, kui selle saate subtiitrid alles jooksid. Juba esimesel gruppikohtumisel nägin ma kui ühtehoidvad on need inimesed, kes seal grupis käivad. Me mõistame teineteist pelgalt pilgust, tihti piisab ühest sõnast, kui keegi juba teab ja lõpetab su lause. Selline grupp on vajalik meile kõigile. See on vajalik kõigile, kes on kogenud seksuaalset ahistamist ning mõnele inimesele on see grupp sõna otseses mõttes elupäästja.
Abivajaja ei pruugi üldse mitte kuidagi maailmaga suhelda, kuid selle ühe kirja ta saadab, et gruppi astuda. Ta teeb seda hingevärinal, kuid siiski teeb, sest temas püsib lootus, et äkki on keegi kes kuulaks, keegi kes aitaks ellu jääda. Sealt saadav tugi aitas minul teha kriitilise sammu selles suunas, et lõpetada suhtlus oma emaga, kes on abielus minu väärkohtlejaga. Emaga, kes minuga manipuleeris terve minu lapsepõlve, kes vahetas minu lapsepõlve rõõmu ja õnnelikkuse oma majandusliku heaolu vastu, lastes pedofiilist elukaaslasel mind karistamatult ahistada.
Selle otsuse tegemise hetkest alates läks kõik ainult paremuse suunas. Vabanesin sellest mürgist oma elus. Olen õnnelikus abielus ja väikse poja ema. Nii hästi nagu praegu oma elus tundsingi ennast viimati siis, kui maja seina ääres kuivatatud kala hapuoblikatega sõin. Sellest kohutavast õudusest on üksi väga raske välja tulla, sellepärast ongi tugigrupi olemasolu väga tähtis. Kui seda gruppi pole, siis mis saab kõikidest nendest inimestest, kes on sellise õuduse läbi elanud, neid mõistavad ainult sama koledust kogenud inimesed...
Kui puudub tugigrupp, mis on meile kui perekond, siis saavad meist jälle ohvrid. Tugigrupita oleme me haavatavad ja meile on kergem haiget teha. Kukkuda uuesti musta auku on väga kerge, eriti veel kannatanutel. Me pole pelgalt ohvrid, me oleme ellujääjad ja me tahame edasi elada!
Olen praegu oma väikese pojaga kodus ja grupi kohtumistel osaleda ei saa, aga teadmine, et saan gruppi tagasi minna igal ajal, kui seda tahan, see annab mulle turvatunde, et ma ei pea enam kunagi oma murega üksi olema."
Kristi (37), tugigrupi liige
