Helina Sarap: olen õnnelik, et mul on selline töökoht

Iga inimene tahab olla kasulik, andes oma panuse ühiskonda – nii ka erivajadusega inimene. Seepärast aitabki Maarja Küla intellektipuudega täiskasvanutel tööturul osaleda. Helina on üks neist näidetest, kellel on juba pikaajaline töökogemus, sh poolteist aastat Tartu Teaduspargis. Ta alustas tööpraktikaga, jätkas tööd tugiisikuga ning nüüd toimetab juba täiesti iseseisvalt.

Maarja Küla Tartu kogukonna liige ja Tartu Teaduspargi heakorratöötaja Helina Sarap (39, vasakul) koos oma tugiisiku Nataljaga

Helina: „Ma olen üks tööhobune, tegelikult peaks vahepeal puhkama küll. Ma pean õppima puhkama. Tööpäeva hommikul ärkan kell 5. Siis söön kõhu täis ja lähen 7 ajal bussi peale. Sõidan siia kahe bussiga. Mõne Teaduspargi töötajaga sõidan koos bussis, tunnen nad seal kohe ära. Mul on viis tööpäeva nädalas, iga päev 4h. Ma olen päris tugev naisterahvas, midagi rasket siin töös pole. Talviti on raskem. Üldiselt viin prügikastid välja, suviti tõrjun umbrohtu, talviti teen trepid, ukseesised puhtaks, sügisel riisun lehti. 

Ma arvan, et rõõmu tekitab töös see, kui öeldakse hästi. Tööandja on rõõmus, et ma nii iseseisev olen. Ma olen õnnelik, et mul on selline töökoht olemas. Mul on suured plaanid Teaduspargi haljastusega. Igasuguseid ideid mul on, pean lihtsalt kirja panema. Täna nägin, et kolm puud on ära istutatud – vaatan, kui suureks need kasvavad.

Kindlasti on siin töötamine andnud mulle 2 vaba päeva. Vabal ajal teen süüteroose. Mul on kolm kotitäit juba valmis. Olen ka luuletaja. Mul on kaks albumit luuletusi, üks kadus vist ära. Mul on erinevaid luuletusi, igasugustest asjadest: armastusest, küünlaleegist, päkapikkudest, korstnapühkijast jne. Tegelen tantsimisega ja olen mitu tantsu ära õppinud. Tantsimine annab rõõmu ja päikest juurde. Suvel osalesime Viljandis erivajadustega inimeste laulu- ja tantsupeol. Tahan veel taimetargaks ka saada. Ravimtaimi tahan veel õppida.

Maarja Külas elamine on mulle sõpru juurde andnud ja mul on siin kolm head juhendajat. Kui mul kaob kunagi isa ära, siis mul ainuke kodu ongi seesama. Meil on siin külas igal aastal ka unistuste päeva täitmine. Minu unistuste päev oli kartuliputru teha ja isaga kokku saada. Isaga sain kokku, aga kartuliputru ei jõudnud teha. Eesmärke on mul veel palju. Tööd saan teha senikaua, kuni pensionile lähen.“

Kui tahad, et Helina ja teised Maarja Küla elanikud saaksid samamoodi täisväärtuslikku elu elada ja end teostada, toeta oma panusega väga tänuväärset tööd tegevat Maarja Küla.

Tagasi