Meelis Välimäe: unistan, et igal vabatahtlikul päästjal oleks korralik varustus ja tehnika

Enam kui 3000 päästevaldkonna vabatahtlikku hoolitsevad igapäevaselt selle eest, et Eestis oleks turvaline ja ohutu ka keskustest kaugemal. Nad täidavad seda rolli oma igapäevatöö kõrvalt ja suure südamega, hoolimata kohati kehvapoolsest tehnikast ja nadist varustusest. Varasest lapsepõlvest saati päästevaldkonnaga seotud Türi Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu eestvedaja Meelis Välimäe ütleb, et vabatahtlike päästjate roll on Eestis väga oluline ja vajalik.

Meelis: "Vabatahtliku päästja "pisik" on mul sünniga isa poolt kaasa antud. Esimest tulekahju nägin nelja-aastaselt ja seitsmeselt ei jäänud enam kordagi koju, kui isa tulekahjule läks. Eks algul pidin ikka leppima eemalt vaatamisega, aga kui juba juga käes suutsin hoida, siis sain ka ise tuld kustutada. Üks esimesi kordi, kus reaalselt ka päästetöös sain osaleda, oli juhtum, kus raudteeäär põles pikas ulatuses. Isa pani mind siis ZiL 131 tuletõrjeauto rooli ja sõitsin vaikselt põllu servas paralleelselt raudteega. Isa ise oli masina peal ja kustutas veekahuriga tuld.

Vabatahtlike päästjate roll on Eestis väga oluline ja vajalik. Sellest on suur tugi riiklikule päästesüsteemile ja see roll kasvab ajas veelgi. Vabatahtlikud saavad tegeleda ka selliste ülesannetega, millega riiklik süsteem tegeleda ei saa. Nii näiteks on meil tulnud põuast kõrbevat muru kasta, kobraste poolt ummistatud kraavitruupe avada, lumevangi jäänud külaelanikke liikuma aidata. Koroonapandeemia algul tuli lausa kaupluste juures inimeste hajutatust jälgida.

Meie suurim mure on väga vanad päästeautod, mille remont on kas liiga kulukas või pole neid enam mõistlik taastada. Loomulikult ka inimeste nappus. Abi oleks, kui riik ja tööandjad lepiks kokku, et inimesed võiks vabatahtliku päästjana tegutseda ilma, et nad peaks kartma vallandamist või sissetuleku kahanemist. Järelkasvu tuleb noorte päästeringidest, mis üle Eesti tegutsevad. Aga miks ei võiks olla näiteks koolides kehalise kasvatuse programmis mõned tuletõrjespordi elemendid?

Meeldejäävaid päästesündmusi on ikka, aga neid ei taha meenutada ega endaga kaasas kanda, sest iga päästesündmus on ju paratamatult kellegi jaoks õnnetus. Ilusad ja vahvad mälestused on seotud laste ja ennetustööga, kui näed, et lapsed on hästi omandanud tuleohutuse ja ka õnnetuse korral käitumise juhised. Näiteks üks kord, kus väike, 10aastane tüdruk tahtis varsti koju jõudvatele vanematele toa soojaks kütta. Tegi pliidi alla tule, kuid unustas siibri kinni. Maja täitus suitsuga, aga tragi laps helistas 112, oskas ilusti seletada, kus ta asub ja mis juhtus, sulges majas kõik aknad ja vaheuksed ning läks siis lausa talu teeotsa päästjatele vastu.

Nii kurbi kui ka rõõmsaid hetki on sel aastal kuhjaga pakkunud ka päästetöö Ukraina sõjapõgenikega. Kurvaks teeb, mida need inimesed peavad kannatama, aga rõõmu pakub nende õnne- ja tänutunne abi eest.

Olen suur unistaja ja seda ka päästevaldkonnas. Unistan, et vabatahtlik päästja ei peaks muretsema oma varustuse ja tehnika nadi olukorra pärast või "värisema" oma igapäevase tööandja ees. Unistan, et riiklikus süsteemis töötavad päästjad ei peaks rabelema mitmel erineval töökohal, et oma pere ära toita. Nii kutselised kui vabatahtlikud päästjad võiksid saada muretult keskenduda päästetööle igal ajahetkel. Sellest võidaksid kõik.”

Kui sinu jaoks on oluline, et kodukant oleks turvalisem ja päästjad oleks vajadusel lähedal, toeta palun Päästeliitu.

Tagasi