Kui annetaks oma aega? Toidupanga vabatahtliku kogemuslugu

1. Kuidas sa vabatahtlikuks hakkasid?

Olen lihtne Lasnamäe poiss tavalisest ja pehmelt öeldes mitte jõukast perest. Juba varasest lapsepõlvest olen ise olnud töökas ja teeninud endale taskuraha kas lehemüügiga või sovhoosi põllul kõblates. Mul on olnud õnne puutuda kokku ülipõnevate inimestega, kes on julgenud minusse panustada ja kellelt olen juba varajases nooruses õppinud ühiskonnale “tagasi andmise” olulisust. Isegi sellise filosoofia järgimisel on elu ette visanud väljakutseid, mille üksi lahendamine on käinud üle jõu. Olen igavesti tänulik oma sõpradele, kes on neil vajalikel hetkil mu kõrval olnud. Selle tänutunde edasi andmine ongi minu jaoks olulisim - minu eesmärk on pööritada maailmas headust. Püüan seda mõtteviisi ka oma lastele edasi anda. Elada enda ninast kaugemale.

2. Mille järgi valisid organisatsiooni, kuhu vabatahtlikuks minna?

Tänasel hetkel on minu vabatahtliku tegemistest avalikkusele nähtav panustamine Toidupanka. Sellega on tõesti ka lugu. Sellest on nüüd juba mitu aastat möödas. Olin käinud korra või paar toidukogumispäevadel vabatahtlikuna abiks. Kuna tol ajal kirjutasin ka Jamie Oliveri Eesti toiduajakirjas tipprestoranide peakokkadest lugusid, võttis minuga ühendust toonane Briti suursaadik Chris Holtby, kes ütles, et tal on siin üks hollandlane (Piet Boerefijn), kes aitab eestlasi ja oleks tarvis pead kokku panna. Sellisele pöördumisele ei saa ju mitte kuidagi muud moodi vastata, kui ainult nõustuda. Mida rohkem teemaga tutvusin, seda rohkem sain aru, et aitamaks Toidupanka on tarvis aidata tervet riiki. Toidupank aitab meie inimesteni viia toitu, mis ei ole neile muul juhul kättesaadav, aga mida nad väga vajavad. See on toit, mille tootmiseks on kulutatud ohtralt erinevaid ressursse alates kasvatamisest kuni poodi jõudmiseni. See on suuremalt jaolt toit, mille “parim enne” kuupäev on saabunud ja mis muidu läheks hukkumisele, aga Toidupank annab sellele viimasel hetkel veel ühe võimaluse, mis lisaks inimeste aitamisele üheselt säästab üheselt keskkonda prügimäele jõudmisega kaasnevatest kasvuhoonegaasidest. Minu missiooniks on saanud kutsuda esile üks suurem mentaalne pööre, aga selleks on mul tarvis väga paljude eestlaste kaasabi, kuni me kõik saame aru ja oskame toiduga targemini ümber käia. Me oleme tegelikult äärmiselt nutikas rahvas, aga vahel on mõne teemaga tarvis pisut järgi aidata. See on normaalne arengu osa ja seda ei tasu häbeneda. Kas teie teadsite, et kõige suurem toidukadu on Eestis mitte kaugeltki poes, vaid meie enda kodudes? See on teema, millega tuleb hakata tegelema.

Stockholmi Keskkonnainstituudi uurimuse põhjal läks aastal 2016 kaubandusest hukkumisele ca 13 miljonit kilo toitu aastas. Sellest ca 1,1 miljonit kilo päästis ära Toidupank. See on on tohutu kogus päästetud toitu aga vaid napilt 10% võimalikust mahust. Minu soov oleks see number 5 aastaga kahe- või kolmekordistada ja kui leiame piisavalt kaasamõtlejaid, siis on see ka teostatav eesmärk.

3. Miks olla vabatahtlik?

Lihtne vastus on, et tore on teha head ehk siis ma armastan aidata. Enese uutesse teemadesse appi andmine, vähem või rohkem, on minu jaoks kohati ka teraapilise mõjuga. Saan igapäevasest rutiinist end vabaks mõelda ja samal ajal õpin tervet maailma laiema pilguga vaatama. Aastad Toidupangaga on olnud kõik väga huvitavad ja ma tunnen, et hakkan alles soojaks saama. Töö lastega, startup’ide või mõne muu lahendamist vajava teemaga õpetab igal sammul ja kogun kogemusi reaalsest elust. See kõik aitab mul paremini mõista omaenda tööd ja eraelu suhteid. See aitab ka mõista, et abi küsida ei ole häbiasi ja abi anda on puhas rõõm.

4. Milliseid tegevusi oled vabatahtlikuna teinud ning milliseid kogemusi saanud?

Mul on lihtne põhimõte – kui mul on hästi, panustan rohkem. Kui mul väga hästi ei ole, panustan võimaluste piires. Üldjuhul ei olegi ju küsimus rahas. Päris palju on võimalik suuri asju korda saata oma aega ja oskusi panustades. Minu poole pöördutakse peamiselt turundusalaste küsimustega ja pro bono töö pole mulle võõras. Nagu öeldud, mind on mu enda teel palju aidatud ja tunnen vastutust seda head võimalusel edasi anda. Minu kõige olulisem tegevus on ilmselt vist inimeste kaasamine. Üksi ei suuda palju. Jõudude koondamisel on aga võimalik revolutsioone korraldada. Aga ma pole siidikäpp. Panen käed külge kuhu tarvis, millal tarvis. Lihtsalt minu kasutegur on vast suurim strateegiate ja suhteahelate ehitamises. Kui ma proovin vaadata riigi kingades kogu toiduahela ja sellest arusaamise peale, siis tunnen, et oleme saanud küpseks – aeg on alustada täiskasvanuks saamisega. Aeg on end ja oma lähedasi harida ja kokku leppida, kuidas me enam kunagi ei tee. Ma austan juhtimisteooriat “lead by example” ehk siis inimesed käituvad sinu tegude, mitte sinu sõnade järgi. Tahan inspireerida inimesi erinevatest valdkondadest initsiatiivi ja vastutust võtma, sest teha on võimalik palju.

5. Too näide mõnest emotsionaalsest või meeldejäänud hetkest, mida Toidupanga vabatahtlikuna oled kogenud?

Kampaaniate käigus tulevad alati väga erinevatest isiksustest tiimid kokku ja see on äärmiselt põnev ja uus väljakutse, alati. Minu asi on olla kõigile olemas ja toeks. Emotsionaalselt on ilmselt üks suurimaid hetki sõber Kristjan Peäske käivitatud uus traditsioon, heategevusõhtusöök Toidupanga hüvanguks. Kokku koondus mullu oktoobris ca 100 vabatahtlikku restoranidest üle riigi ning hulga partnereid, kes täitsid igat nüanssi oma panusega. Kokad, baristad, õpilased ja omanikud, meelelahutajad - kõik olid võrdsed. Hetk, mil konkurents jäeti tagaplaanile ja kõike tehti koos ühe eesmärgi nimel. Elav näide, kuidas headus ja eeskuju on nakkav.

Sellest mitte vähem tähtis oli sündmus elu teisest servast - kutse Toidupanga Tallinna keskuse jõulupeole. Seal oli ca paarkümmend tagasihoidlikku vabatahtlikku, kes on igapäevaselt Toidupanga heaks toimetamas. Road lauale olid samuti nende enda poolt tehtud ja toodud. Kuused olid toas, küünlad põlesid ja lauldi jõululaule. Minul olid kaasas 7-aastased pojad ning see ilus hetk jäi ka neile meelde.

6. Mida soovitaksid inimesele, kes tahab oma aega annetada, aga ei tea kuidas?

Isegi kui see esimese sammu mõte tundub hirmutav, siis julgustan igaüht seda tegema. Kogukonnad, kes panustavad headusesse, koosnevad ju sarnaste väärtustega inimestest, ja see on tore. Vabatahtlikus- ja heategevuses oleme kõik võrdsed. Ja ära karda end vabatahtlikuks pakkudes ajaliselt lämmatada - sa panustad vaid nii palju, kui saad ja tahad. Iga panus on tähtis, päriselt. Ja kindlasti ei tasu üle mõelda maailma parandamise sooviga ja kiirete, silmnähtavate tulemuste mittesaavutamisel meeleheitesse laskuda. Vahel võtavad mõned asjad rohkem aega, kui teised. Näiteks, Toidupanga toidukogumispäevadel näed oma 3 tunnise vahetuse käigus ehedalt, kuidas banaanikastid täituvad ja see on reaalselt silmaga nähtav tulemus. Kui aga panustad oma enda oskustega Toidupanga projektide arendusse, siis see mõju võib avalduda hoopiski mõne aasta pärast alles. Kui sul pole mingit seost toiduga peale puhta huvi ja fakti, et sa tarbid seda 3 korda päevas nagu me kõik, oled sellegipoolest väga oodatud Toidupanga vabatahtlike ridadesse. Vestluse käigus oskan ma Sulle öelda, kuidas just Sina saaksid parimal moel sellele suurele missioonile kaasa aidata. Mul on visioon targemast ja tervemast Eestist aga mul on tarvis Sind appi, et see eesmärk saavutada. Kirjuta mulle millega sa tegeled, mis su huvid on ja kui oskad ise pakkuda, siis millega või mahus saaksid panustada. Oled sa õpilane või väärikas eas pensionär, kassapidaja või keskastme juht, ettevõtja või diplomaat, absoluutselt vahet ei ole. Ainult pisut tahet on tarvis. On tarvis, et sarnaselt mõtlevad inimesed õlad kokku paneks ja tulevikku panustaks. Headus kasvatab headust. Kasvatame koos. Kui selles intervjuus oli midagi, mis Sind puudutas ja tahaksid kampa tulla, siis kirjuta mulle: Indrek@toidupank.ee

Armastan aidata!

Aitäh!

Indrek Kaing - vabatahtlik

Tagasi